|
Esimese ja kolmanda rühma ühispeo idee oli tekkinud juba uusaastapeol, ent ajad olid kiired ning ideeks ta mõneks ajaks jäigi. Siiski jõuti lõpuks ühisele nõule, et linnalaagriga sisustatud nädalavahetus on ideaalne selleks vahvaks ettevõtmiseks. Kuupäev pandi paika ja muu jäi jooksvalt lahendada. Vahepeal muutus olukord ärevaks, sest kooliga ruumide rendis kokkuleppele ei jõutud, kuid hädast päästis välja Rika, kes pakkus välja, et ta võib seltskonda oma kodus võõrustada. Jõudiski kätte kauaoodatud nädalavahetus (02.04.2022). Esimese rühma mehed olid õhtuks juba tunde tantsinud, kuid laupäev polnud veel kaugeltki läbi. Tuli end kiirelt ära pesta ja valmis sättida ning siht Suurupisse seada. Ükshaaval saabusid autod koos kummagi rühma tantsijatega ning peagi täitis elutuba korralik melu. Lauad olid kaetud kõiksugu hea paremaga, perenaise tehtud soojad pestosaiad täitsid ahjust väljudes kogu köögi isuäratava lõhnaga. Kui esialgne elevus oli natukene vaibunud, siis oli aeg mängudeks.  Kindlustamaks seda, et kõigil üksteise nimed selged on, tagusime esimesed kümmekond minutit üksteist ajalehega vastu pead. Teatavasti jääb sedasi paremini meelde. Mäluharjutused ja ajuraginad sellega ei piirdunud, moodustati tiimid ning ees ootas Arle koostatud mälumäng. Küsimusi oli nii matuserituaalide, taluelanike kui ka riigipeade kohta. Võitjatiimiks osutus tiim Cama-2, mille liikmeteks olid Coco, Anett, Meelis ja Asso. Palju õnne tubli saavutuse eest! Suurimad võitjad on mälumängus aga alati need, kes kõige rohkem uut teada saavad. Kuna suur mõtlemine oli tantsijad ära väsitanud, siis otsustati teha söögipaus ning natuke ajusid puhata. Kõhud ja klaasid täidetud, jätkati mängudega. Ruum täitus muusika ja kõiksugu põnevate tantsuliigutustega, mille seast oma kaaslast otsiti. Järk-järgult langesid aeglasemad välja ning vaid kõige visamad ja kärmemad said edasi tantsida. Pärast võidupaari välja selgitamist oli nii öelda ametlik osa lõppenud ja kibelejad vuhasid saunatama. Elutoas ringi jalutades võis kohata eri nurkades käimas olevat kõiksugu imemänge. Kindlasti sai nii mõnigi omale varasalve paar uut mänguideed. Õhtu jätkus meeleolukalt, kuid kuna järgmisel päeval ootas kolmanda rühma noormehi linnalaager, siis oli mõistlik mingi hetk une kasuks otsustada. See ei tähendanud küll seda, et pidu oleks liialt vara lõppenud. Kõige väsimatumad ja kartmatumad suundusid lausa edasi kuljuse klubiruumi, kus pidu edasi läks. Hommikul aulasse kogunedes oldi aga tantsuks valmis ning laager möödus igati töiselt. Pärast trenni koju jõudes viskus ilmselt nii mõnigi siiski otse voodisse ning magas oma unetunnid esmaspäevani täis. Tänud Rikale võõrustamast ning jääme järgmist lõbusat ühispidu ootama! Arle-Martin Kuura
0 Comments
Kuigi vastlapäev on teatavasti noorkuu teisipäev vahetult enne tuhkapäeva, siis meie rühm otsustas vahvat püha veidike varem tähistada. Veebruari viimasel päeval, kui trenn oli lõppenud ja tudengimajas kõik avatud uste päeva tarbeks üles pandud, seadsime sammud mööda Nõmme mäenõlva ülespoole. Pärast väikest retke pimedas metsas tervitas meid kaunis lumine lagendik Rahumäe külje all. Kuigi oli üpriski pime, siis nägime siiski meie ees laiuvat metsa ning selle taga ka Tallinna öiseid tulesid. Need, kellel oli kelk kaasa võetud, asetasid selle julgelt maha ning ennast sinna otsa. Kui keegi eeslaiuvasse pimedusse vuhises, siis võis üsna pea kuulda kilkeid, kui kelgutajad mõnest hüpekast korraliku hooga üle panid. Kõige pikemad liud tehti lausa metsa ääreni välja, nii et tõotab hea linasaak tulla. Kuna kelke oli kambapeale vaid mõned, siis tuli vahetevahel mäenõlvalt leitud prügikotiga rahulduda, mis endale mähkmeiks ümber sõlmiti ning seejärel suure hurraaga mäest alla libiseti. Kilkeid, karjeid ja naeru kõlas too õhtu metsast igatahes rohkelt, kuid lõpuks pidid ka kõige visamad mäenõlvast üles jooksmise väsimusele alla vanduma. Vana männi juurtel, nagu kanad õrrel, istudes, nautisime tähistaevast, mida selge ilma tõttu kenasti näha oli. Kuna külm hakkas veidi ligi tikkuma, siis seadsime kõik sammud kodu poole.  Kodus sai õhtul märjad riided radiaatorile heita, sooja teed rüübata ja oma põrutada saanud istumislihast lohutada. Kogemus oli seda siiski igati väärt ning jääme põnevil järgmist rühmaüritust ootama, mis ei pruugigi teab kui kaugel olla. Arle Kuura
|
