Kolmas kelgutamas

Kuigi vastlapäev on teatavasti noorkuu teisipäev vahetult enne tuhkapäeva, siis meie rühm otsustas vahvat püha veidike varem tähistada. Veebruari viimasel päeval, kui trenn oli lõppenud ja tudengimajas kõik avatud uste päeva tarbeks üles pandud, seadsime sammud mööda Nõmme mäenõlva ülespoole. Pärast väikest retke pimedas metsas tervitas meid kaunis lumine lagendik Rahumäe külje all.

Kuigi oli üpriski pime, siis nägime siiski meie ees laiuvat metsa ning selle taga ka Tallinna öiseid tulesid. Need, kellel oli kelk kaasa võetud, asetasid selle julgelt maha ning ennast sinna otsa. Kui keegi eeslaiuvasse pimedusse vuhises, siis võis üsna pea kuulda kilkeid, kui kelgutajad mõnest hüpekast korraliku hooga üle panid. Kõige pikemad liud tehti lausa metsa ääreni välja, nii et tõotab hea linasaak tulla.
​
Kuna kelke oli kambapeale vaid mõned, siis tuli vahetevahel mäenõlvalt leitud prügikotiga rahulduda, mis endale mähkmeiks ümber sõlmiti ning seejärel suure hurraaga mäest alla libiseti. Kilkeid, karjeid ja naeru kõlas too õhtu metsast igatahes rohkelt, kuid lõpuks pidid ka kõige visamad mäenõlvast üles jooksmise väsimusele alla vanduma. Vana männi juurtel, nagu kanad õrrel, istudes, nautisime tähistaevast, mida selge ilma tõttu kenasti näha oli. Kuna külm hakkas veidi ligi tikkuma, siis seadsime kõik sammud kodu poole.

Kodus sai õhtul märjad riided radiaatorile heita, sooja teed rüübata ja oma põrutada saanud istumislihast lohutada. Kogemus oli seda siiski igati väärt ning jääme põnevil järgmist rühmaüritust ootama, mis ei pruugigi teab kui kaugel olla.

​Arle Kuura